Siin- ja sealpool Emumäge

 

Piirkonna loodus, ajalugu ja kultuurilugu.

 

I Loodus

 

Pandivere kõrgustik on kõrgustik ja maastikurajoon Põhja-Eestis Viru lavamaa, Alutaguse madaliku, Kesk-Eesti tasandiku ja Kõrvemaa vahel.

 

Pandivere kõrgustik on lausiku pinnamoega erinedes seega selgelt Lõuna-Eesti kõrgustikest. Erinev on ka teke. Pandivere kõrgustiku alal oli kõrgustik juba enne viimast jääaega, samas kui Otepää- ja Haanja kõrgustikud on jää poolt kokku kuhjatud saarkõrgustikud.

 

Erinevalt lõunapoolsetest Eesti kõrgustikest on Pandivere kõrgustiku pinnakate õhuke ning geoloogiline ehitus lihtsam. Õhuke pinnakate ja lõheline aluspõhi teeb Pandiverest Eesti suurima sademevee infiltratsiooniga piirkonna. See tähendab seda, et sademetena maapinnale langenud vesi imbub kergelt maa sisse ning vooluvetevõrku ei teki -  Pandivere kõrgustiku keskosas tuleb see selgelt esile praktiliselt puuduvate vooluveekogude ja soodega. Samas, tulenevalt suurest infiltratsioon ja keskmisest kõrgusest on  Pandivere allikate poolest rikkaim ala Eestis. Pandivere kõrgustiku nõlvade allikatest saab alguse 11 jõge: Pärnu jõgi, Jägala jõgi, Ambla jõgi, Soodla jõgi, Valgejõgi, Selja jõgi, Sõmeru jõgi, Kunda jõgi, Avijõgi, Pedja jõgi, Põltsamaa jõgi.

 

1988. aastal moodustati Pandivere kõrgustikul asuvate allikate, jõgede ja seal moodustuva põhjavee kaitseks Pandivere veekaitseala, mille pindalaks on 351 tuh ha.

Piirkond on olnud intensiivse põllumajandusega ala. Selle tulemusel oli Pandivere veeseisund aastatel 1974–1985 muutunud kriitiliseks – võrreldes 1960-ndate aastatega suurenes lämmastikuühendite sisaldus põhjavees üle kümne korra. Piirkonnas paiknes ka vett reostavaid Nõukogude Liidu militaarobjekte. Pandivere veekaitseala moodustamine oli üks osa fosforiidisõjast – kaitseala piirangute kaudu sai ära hoida ohtlikku ja mittemõistlikku fosforiidi kaevandamist.

 

Kuigi Pandivere kõrgustikul soostunud alad praktiliselt puuduvad on kõrgustikku ümbritsevatel aladel palju soid, näiteks Endla soostik või Kõrvemaa sood.

 

Pandivere kõrgustikul ning Kesk-Eesti tasandikul on Eesti parimad mullad, mistõttu võib Pandiveret nimetada Eesti viljaaidaks. Viljakad mullad ongi kõrgustiku suurim loodusrikkus.

Kõrgustiku lõunaosa on põhjaosast metsasem ja esineb ka enam rabasid, näiteks Emumäe jalamil asuv Peetla raba.

 

Klimaatiliselt iseloomustab Pandivere kõrgustikku paksem lumikate ja selle pikem kestus. Pandivere kõrgustikul asub ainus kõrgustikul paiknev pikemat aega regulaarselt tegutsenud ilmajaam Eestis. Väike-Maarja ilmajaama absoluutne kõrgus on 120 meetrit üle merepinna. See on ka Eesti kõige madalama keskmise temperatuuriga ilmajaam.

 

Lääne-Virumaal Rakke valla lõunaservas asub Pandivere kõrgustiku ja ka kogu Põhja-Eesti kõrgem tipp Emumägi. Mäe kõrgus merepinnast on 166,5 m ning suhteline kõrgus 80 m. Mäe otsa rajatud vaatetornist paistab selge ilmaga kahe-kolmekümne kilomeetri kaugusele. Mäelt avaneb kauneid vaateid idapoolsetele metsadele ja läänes laiuvale kultuurmaastikule, hästi paistab Endla soostik. Kätte paistavad Laiuse voor (144m), Kärde (110m), Kellavere, Räitsvere ja Ebavere mägi, Laiuse, Koeru ja Simuna kiriku torn.

Tekkelt on Emumägi liitpinnavorm: vooretaolisel kõrgendikul esineb pikk vallseljak. Koos põhjapoolse Tammiku mäega moodustab Emumägi 12 km pikkuse kõrgendiku, milles on rohkesti järsuveerulisi orge ja lohkusid.

 

Muistendi kohaselt on Emumägi tekkinud Kalevipoja hobuse poolt Peetla rabast kaabitud mullast. Nimelt puhanud kord sõjaretkelt naasnud Kalevipoeg nii sügavat und, et huntide ligitükkimine tema hobusele jäi kuulmata. Esijalgadega kammitsais olnud hobune kraapis oma tagajalgadega hunte tõrjudes küll vägeva mäe kokku, ent lõpuks murdsid hundid ta siiski maha.

 

Emumäe kui loodusmaastiku kaitseks loodi 1978.a-l maastikukaitseala. Tegemist on Pandivere kagunõlva voorestatud pinnamoe väga ilmeka liustikutekkelise pinnavormiga, mida iseloomustab voore, oosi ja ripporgude kompleks. Arvukalt esineb sügavaid sulglohke, orge ja oitusid.  Kaitseala pindala on 536 ha.

 

Emumäe praegune vaatetorn püstitati 1997.a-l. Torni kõrguseks on 21,5 m. Mäe nõlvadel paiknevad päikesemaja, mägionn ja kännumaja, on rajatud lõkke- ja puhkekohad.

 

Emumäe idanõlval paiknev Peetla soostik on üks Lääne-Virumaa suuremaid soid. Peetla soostiku pindala on 5460 ha. Soostik koosneb Peetla (Salla) rabast, Avanduse soost ja kuivendatud Välissoost.

Rahvapärimuse järgi olnud Peetla rabas ümberkaudsete külade pelgupaigad sõdade ajal. Kõigis nimetatud rabades on varasematel aegadel talude ja mõisade tarbeks turvast lõigatud. Tänapäeval toimub mehhaniseeritud turbatootmine Avanduse ja Peetla rabas. Turbakihi paksuseks on 7-10m. Turba kõrval teiseks, kuid seni kasutamata maavaraks on järvelubi.

 

Rakke valla lõunaosas asub ka Seljamägi, mis on oma loodusväärtuste tõttu arvatud üle-euroopalise hoiualade võrgustiku Natura-2000 alade hulka. Hoiuala suurus on 199 ha, kus asuvad erinevad kaitstavad elupaigatüübid (nt. huumustoitelised järved ja järvikud, aas-rebasesaba ja ürtpunanupuga niidud, vanad loodusmetsad, vanad laialehelised metsad, rohunditerikkad kuusikud, okasmetsad oosidel jne.). Piibe mõisas 28.02.1792.a sündinud K.E von Baer on saanud oma botaanilistele ja zooloogilistele kollektsioonidele Seljamäelt palju huvitavat materjali.

Seljamägi olevat tekkinud Kalevipoja mantlihõlma augu kaudu mahapudenenud liivast, kui ta seda kandnud Väinjärvest Pihkvasse. Seljamäe harjapidi on kulgenud juba muinasajal Selist Piipe suunduv ratsarada, mis ühendas Vaigat Järvamaaga.

Seljamäe matkarada kulgeb Piibe ja Rakvere-Tartu maantee vahelisel alal ning on märgistatud suunaviitadega. Matkarajal, üsna raudtee lähistel asub 0,5 ha suurune kinnikasvav Edru Kaanjärv, kus elavad rohelised veekonnad, kasvavad vesiroosid. See õõtsikkaldaga järveke on Endla soostiku põhjapoolseim järv.

 

 

II Ajalugu

 

Emumäe piirkonna all mõistame tänapäeval Rakke valla lõunaosasse jäävat ala, kuhu kuulub 10 küla: Salla, Emumäe, Koila, Kaavere, Jäätma, Mäiste, Lasinurme, Olju, Tammiku, Mõisamaa,

Ajalooliselt on siinsed külad kuulunud Pudiviru maakonda, hiljem Simuna kihelkonda.

 

Esimene kirjalik ajalooallikas, milles räägitakse siinsetest paikadest, on lätlaste preestri Henriku, ladina keeles Henricus de Lettis (u. 1187-a. 1259), poolt koostatud “Liivimaa kroonika”. Henrik käis sageli kaasas sõja- ja rüüsteretkedel eestlaste vastu ning tegutses misjonärina Eestimaal. Oma kroonikas ülistab ta vallutajate vägivalda ja suhtub vaenulikult eestlastesse, kes anastajatele visalt vastu panid. Eesti keeles ilmus “Liivimaa kroonika” esimest korda Tartus 1881- 1883 Jaan Jungi tõlkes ja teist korda Stokholmis Julius Mägiste tõlkes (1962).

 

Kroonika teatel teostasid 1219. aastal Võnnu orduvennad koos liivlaste, lätlaste, sakslaste, ugaunlaste ja järvalastega sõjakäigu Virumaale: “... ja liikusid kogu öö jooksul Virumaale, mis on viljakandev, väga ilus ning oma põldude tasasuse tõttu avar maa... Ja kui hommik sai, jaotasid liivimaalased sõjaväe kõikide kogukondade peale ära, nad andsid ühed neistsinaseist järvalasile, teised ugaunlasile, kolmandad liivlasile ning lätlasile rüüstada. Ja rüüstajad leidsid kõik rahva kogu Virumaa külades kohal olevat, nad lõid kõik, keda nad meessoost kätte said, suurtest pisemateni maha ega heitnud kellegi peale armu. Ja naised ning lapsed võtsid nad kinni, ajasid hobused ning hulga kariloomi kokku ning said palju röövsaaki. Ja sakslased määrasid oma kokkutulekupaigaks ühe suure küla, mida Tõrmaks hüütakse, liivlased ja lätlased valisid oma “maja” kohaks Avispää. Sakslased võtsid aset Rebala kogukonnas, järvalased pidasid puhkust omades kogukondades. Ugaunlased saagitsesid ses maakonnas, mis on nende piirinaaber ja mida Pudiviruks hüütakse, ning jäid sinna laagripaigale. Ja pärast seda, kui nad viis päeva olid üpris rängasti kogu maad nuhelnud ning mitu tuhat inimest tapnud, tulid viimselt need kogukondade vanemad, kes põgenemise teel olid eluga pääsenud, meie juurde alandlikult rahu paluma.” (XXIII, 7).

 

Nende hulgas oli ka Lõuna- Virumaa ehk Väike- Viru maavanem Tabeline, kelle maad Pudiviruks nimetati. Järgmisel aastal saatis piiskop preestrid Peetrus Kaikivalda ja Henriku Ugaunia ja Vaiga kaudu Pudiviru rahvast ristima. Olles jaganud evangeeliumi õpetust Tarbatus, Lohkvas, Saadjärvel ja Rioles (pregune Ripuka), rändasid nad Virumaale edasi.

“Esimese kogukonna virulased, mida Pudiviruks hüütakse, võtsid preestrid vastu, ja nad ristiti kõik neljateistkümnest külast, koos nende vanema Tabelisega, kelle taanlased hiljem seepärast üles poosid, et ta ristimise oli riialaste käest vastu võtnud ja oma poja orduvendadele pantvangiks andnud (XXIV, 1).”

 

Veel korra mainib kroonika siinsete paikade sündmusi. 1226. aastal saatis Rooma paavst oma saadiku Modena piiskopi Eestimaale.

“Aga pärast kolmekuningapäeva, millal lume ning jäätuse tõttu neis maades tee on liikumiseks parem, läks legaadi- isand koos oma vaimulikkude ning teenritega reisule, võttes enesega kaasa semgalite piiskopi Lamberti, Riia kiriku praosti Johannese kui ka Riia kodanikke, mõned orduvennad ning mitmeid teisi. Ja ta reisis üle Liivimaa, läks lätlaste maakonda ja lätlaste juurest Sakalasse, olgugi keha poolest väga nõrgestatult. Ja pärast seda, kui ta oli kaks päeva Viljandis puhanud, läks ta Järvamaa poole teele, ja talle tulid kõik järvalased Kareda külasse vastu. Ta kuulutas neile rõõmuga jumalasõna ning jagas katoliku usuõpetust. Ja kui ta nad oli ülemkarjase paavsti käe alla koondanud, liikus ta edasi Virumaa kõige esimese linnuse juurde, mida Agelinnaks (praegune Äntu Punamägi) hüütake, kus ta, olles väga suure rõõmu ning austusega vastu võetud, kõik nende suure hulga kokku kutsus, neile kosutavaid igavese elu manitsusi jagas ning Kristuse nime avalikuks tegi. Ja säält edasi liikudes tegi ta sedasama ka Tarvapääs. Sinna tulid ka taanlased, sest neid oli kutsutud. Ja siis sõlmiti rahu kõige esmalt sakslaste ning taanlaste vahel ja siis kõikide maakondade eestlastega. Aga pärast seda reisis seesinane legaat Tabelise kogukonda, kuhu terve Virumaa vanemad tema juurde kogunesid, et temalt ristiusku ning selle õpetust kuulda (XXIX , 7)”.

 

Paavsti saadik määras siin ka Virumaa valitsemise korra, määrates ülikute seast vanemad ja kohtunikud. Jõudnud Tallinna sundis ta taanlasi vabastama Virumaa pantvangid, ülikute pojad ja saatis need tagasi oma vanemate juurde. Kus Viru maavanemate kogunemine toimus, pole kindel. Oli see taas Äntu Punamäel, Pudiviru suurimas külas Tammikus, juba varem Henriku kroonikast tuntud Avispeal või vallutajate poolt loodud kirikliku kihelkonna keskuses Katkukülas?“

 

Arvatavasti Emumäe kohta käib aga Läti Henriku kroonika lõik, mis kõneleb sellest, kuidas sakslased Viru piiril ristisid kolm küla. Seal oli mägi väga ilusa metsaga, kus, nagu rääkisid kohalikud elanikud, sündis suur saarlaste jumal Tarapita. Üks vaimulik raius metsa maha ja koos sellega ka pühakujud. Inimesed juures imestasid, et neist verd välja ei tulnud. (Läti Henriku kroonika XXIV 5.) Emumägi on seega juba varakult olnud pühaks peetud koht. Ka hiljem on see tihedasti seotud haldjatraditsiooniga. Mäe kohta leidub ka muistendeid peidetud varandustest, mida käidud otsimas.

 

Emumäe piirkonna vanimat ajalugu aitab lahti mõtestada arheoloogialane uurimistöö. Emumäe piirkonna muinasaegne keskus asus Tammikus, kus tänapäeval on teada Tammiku linnus ehk Rahaaugumägi, kaheksa kultusekivi ja 1959. aastal läbikaevatud maa-alune kalmistu Kolgata ehk Pealuumäel. Rahvapärimuste järgi olnud Tammikus veel Taaratammik ja Hiietammik, samuti Hiiekivi ja ohvrikivi. Kujuka pildi muinasaja kultusekividest annab üleskirjutus 1947. aastast Avanduse valla vanadekodu elanikult Juhan Räägult:

“Tammiku maa pial Salla vallas oli old üks iietammik, kus käidi ütleme pühasid pidamas ja Taarad kummardamas. Taara oli vana jumal. Oli iietammik ja taaratammik. Sial oli siis iiekivi ja ohvrikivi, mõlemad sial tammikus. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et luomad ästi korda lähevad. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisid, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära viis või pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi ütleme ka andisi sinna: pärgasi, paelu ja ka piarätikuid. Ohvrikivile viidi seda, mis süia kõlbas, iiekivile rohkem ehteassu. Sie oli iiekivi ja ohvrikivi vahe. Sest iiekivisi oli iga küla läheduses arva, neid põld mujal kui iies. Aga ohvrikivisi oli iga küla juures kas kaasikus ehk koplis. Aga nied kivid on ära lõhutud.”

 

Teise teate järgi olnud Suur- Tammiku külas suur kivi, millessse sisse raiutud mõõga ja risti kujutis. Sellest kümme sülda eemal olnud teine kivi, mille peal istumise jälg. Tänapäeval on kergesti ligipääsetav ja tähistatud Salla ohvrikivi, samuti on Sallas liukivi.

 

Tammiku Kolgata ehk Pealuumäelt oli juhuslikke leide teada juba palju aastaid enne arheoloogilisi väljakaevamisi. Pealuumäelt pisut põhja pool asub Veskimägi, kust tee ehituse ajal tuli paks lade luid välja. 1913. aasta suure paduvihma järel leitud sealt luid, odaotsi ja mõõgapärasid. 1958. aasta sügisel tuli lauda ehitustöödel välja järjekordselt mitu luustikku koos mõningate hauapanustega. Järgnesid kaevamised samal sügisel. Leiti veel kuus luustikku. Haudadesse oli maetud kaks last, kaks naist ja kaks meest. Kõik surnud olid asetatud hauda selili, pea ida- kirde suunas. Meeste luustike juurest leiti esemeid suhteliselt vähe: sääreluude vahel püstiasendis savinõu, kolju kõrval nuga ja raudrõngas, vöö kehalt kahe naastuga rihmajagaja, kannaluu kohal pronkstraadiga läbipõimitud naharibasid. Naiste haudades oli seevastu väga rikkalikult esemeid, esmajoones ehteid, mis viitab sellele, et Tammiku haudadesse oli maetud jõuka pere liikmed. Ühest hauast, kuhu oli maetud alla 30 aasta vanune naine, leiti kaelavõru, ripatsitega rinnakee ristpäise rinnanõelaga, klaashelmestest kaelakee, kaks käevõru, hoburaudsõlg, pronksplekist noatupp koos noaga ja riietuse kaunistusena hulgaliselt pronksspiraale.

Kuigi Tammikus kaevati läbi 79m² suurune ala, ulatus leiunumbrite üldarv ainult 53- ni. Võib arvata, et palju haudu oli sajandite vältel põllutöödega juba hävitatud. Võimalik ka, et osa kalmistust jäi kaevatud alast kaugemale kirde poole, kust teadete järgi on saadud mõned juhuleiud. Vähene, aga rikkalike panustega matuste arv Tammikus on viinud arheoloogid mõttele, kas mitte Kolgata polnud Pudiviru vanema Tabellinuse suguvõsa matusepaik. Oli ju Tammiku oma 21 adramaaga Pudiviru 14 külast suurim, kus tol ajal võis elanike arv ulatuda 150- ni. Pealuumäe leiud pärinevad kõik 12. sajandi teisest poolset ja 13. sajandi algusest, samast ajast, kui siin tegutses Tabellinus, kes varsti pärast sakslaste tungimist Virumaale hukati.

 

Pudiviru külade täpse loendi annab varaajaloo tähtsam allikas “Liber Census Daniae” (Taani hindamisraamat, 1241.a.), kus leidub ligi pool tuhat küla nime Harju- ja Virumaalt. Pudiviru 14 küla olid järgmised:

Suur- Tammiku                      21     adramaad

Lasinurme                              17     adramaad        

Salla                                       15     adramaad

Hirla                                        12     adramaad

Koila                                       12     adramaad

Käginurme                             12     adramaad

Avanduse                               10     adramaad

Emumäe                                10     adramaad

Avispea                                    8     adramaad

Väike- Tammiku                      8     adramaad

Villakvere                                 6     adramaad

Selli                                           5     adramaad

Kadiküla                                   3     adramaad

Kärsa                                        2     adramaad

 

Nagu loetelust näha, esinevad kõik külad tänapäevalgi peale ühe- Käginurme. Nimetatu asus ajaloolaste arvates hilisema Salla mõisa kohal või Salla- Tammiku- Mõisamaa vahemikus. Viimaste aastakümnetega on hääbunud ka Villakvere ja Kadiküla.

 

Suuri muutusi on sajandite vältel üle elanud kõik külad, olles sõdadest ja katkudest inimtühjaks laastatud, siis jälle virgunud, rahvarohkeks kasvanud, virelenud, vaevelnud, tööd ja aina tööd rühmanud ja vahel ka lühikesi õnnehetki nautinud.

 

Varsti pärast Virumaa alistumist moodustasid taanlased muistsest Lemmu kihelkonnast kaks kiriklikku kihelkonda: põhjapoolse Võhu (hilisema Viru-Jaagupi) ja lõunapoolse Katkuküla (hilisema Simuna). Viimasesse kuulusid kõik Pudiviru 14 küla ja 8 adramaa suurune Paasvere.

 

Sajandite vältel muutusid Katkuküla, hilisema Simuna kihelkonna piirid. Tekkis uusi külasid ja mõisu, kadus vanu. 16.sajandi keskel eksisteerisid Simuna kihelkonnas järgmised mõisad:

 

Mõis

Esmakordne mainimisaeg

Suurus adramaades

Avanduse

1494

27

Koila

1528

7

Laekvere

1547

3

Lasinurme

1438

10

Lõusa

1583

16

Moora

1551

13

Määri

1483

14

Paasvere

1533

27

Pudivere

1589

60

Rohu

1489

18

Salla

1479

44

Tammiku

1526

15

Venevere

1557

26

Võivere

1505

32

 

          

Hulgalist informatsiooni Eestimaa asustuse kohta annab 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul koostatud L. A. Mellini “Liivimaa kaart”. Sellel on märgitud kõik külad, mõisad, abimõisad, kõrtsid ja veskid, neist külad nimeliselt. Simuna kihelkonna piires on märgitud üle 40 küla, ligi 30 mõisa ja abimõisa ning hulk kõrtse, neist üle kümne ka nimeliselt. Umbes samal ajal kinnitab Hupel, et Simuna kihelkonnas oli 16 veskit ja 23 kõrtsi.

 

Teadaolevalt on Simuna kihelkonnas eksisteerinud sajandite jooksul 35-40 mõisa ja abimõisa. See arv võib olla isegi veelgi suurem, sest mõnede mõisate kohta pole leitud kirjalikke tõendeid, kuigi rahvapärimused on meie päevini säilitanud teateid neist (Imukvere, Jõgisoo, Jõuluveski Käru kandis jmt.).

 

Mõisa- ja orjaaegset piiramatut meelevalda kasutasid paljud mõisnikud järjekindlalt. Küllalt sagedased olid juhused, kus talupoeg vahetati mõne kodulooma vastu. Nii on teada, et Lasinurmest toodi Olu Tooma isa Rohusse toakoera vastu. Ka Emumäe mõisa toodi üks Harjumaa mees koera vastu. Esimese öö õiguse kasutamise poolest oli üle kihelkonna  ja kaugemalegi kuulus Käru mõisahärra.

 

Aeg-ajalt katkes talupoegade kannatus ja nad asusid omakohtu teele. 1731. aastal nõudis Lõusa mõisnik oma kupja tapja - talupoja Kanger Andrese, keda kõik teised salaja pooldavat, karmi karistamist, et “sel teel hirmu ja kohkumist kurja rahva seas äratada ja teda tagasi hoida edasistest kuritegudest.”

 

Üks varasemaid eesti talurahva eluolu kirjeldusi leidub saksa literaadi ja estofiili Christian Hieronymus Justus Schlegeli (1757-1842) kümneköitelises teoses “Reisen in mehrere Russische Gouvernments…”. Üks detailsem maarahva elutingimuste kirjeldus pärineb 1807.aastast, mil ta Simuna ümbruses mitmesse talumajja on sisse astunud:

“Eestlaste elamud seisavad kõik täiesti hajali. Igaüks on paigutanud oma maja sinna, kus see talle  kõige sobivam tundus.

Tuba, kus ta elab, pole mõnikord suurem kui 2 ½ või 3 sülda ruudus. Keskel seisab suur ahi maakividest või paeplaatidest, millest maa on rikas. Pole lauda, pole korralikku voodit- tema magamisasemeks on paar üksteise kõrvale lükatud lauda, mis on osalt surutud lõhesse seinas, osalt toetuvad paarile jalale, nende peal pole aga mingeid voodirõivaid, vaid lamab ainult paar kaltsu…

Korstnat elutoal pole, samuti puudub laudpõrand. Põrand on sillutatud paeplaatidega, mis, nagu võib arvata, on poriga kaetud.

Mõnikord seisab veel värten või vokk nurgas, väikesed kangaspuud kõrval, raudroop ahju juures. See on kogu ta toakraam. Elutoast läheb väike uks kõrvalkambrisse, kus seisab piima, leiva jms. varu.

Alati pole isegi akent või aknakest, uks seisab siis lahti täiesti või pooleldi- üksnes läbi selle pääseb valgus tuppa. Kui on külm või niiske, suletakse uks ja terve pere istub pimedas öös…

Elumaja kõrval on veel mõned tallid ja laudad hobuste, lehmade, lammaste, sigade jaoks. Kanade asupaigaks on enamasti tuba.

Pisut majast eemal (õues) on veel suveköök. See on lattidest püstkoda, kus lahtise kolde kohal ripub pada.

Kõrval on väikesed põllud kapsa, naeriste, sibulate jt. köögiviljade jaoks. Kõiki neid ümbritseb tara. Samuti on kogu õue- aiamaa koos elamuga piiratud taraga.

 

Eestlaste toitu iseloomustab Schlegel järgmiselt: ”Ta närib oma musta leiba aganatega või ilma, sööb oma kapsasuppi; joob pisut piima, kui ta on nii jõukas, et suudab paari lehma pidada; iga 14 päeva tagant või kord kuus sööb ta korraga liha; vesi on ta tavaline jook, klaas viina kõigi ta soovide eesmärk, paar kuivatatud või soolakala ta maiuspalaks. Soolasilk ja talupoeg on nii lahutamatud, et talupojast juba 100 sammu kaugusel võivat tunda soolasilgu lõhna. Ka heeringad ulatuvad mõningal määral talurahva lauale. 1807.aasta juunis näeb Schlegel ühes peres parajasti keedetavat kõrvenõgese ja hapuoblika suppi ning märgib samas, et suviseks peatoiduks on odrajahukördiga segatud hapupiim. Veel olevat talurahva lemmikroogasid odrajahupuder. Sügisel tapetakse heal juhul siga, vahel ka lammas. Liha osalt soolatakse, osalt suitsutatakse toaahju kerisel.

 

Väärtuslikku lisa arhiiviandmetele annavad rahvamälestused. Kõige rohkem mäletatakse kurje mõisnikke ja nende tegusid.

 

Salla haagikohtunik Harpe olnud rahvamälestuste järgi poolhull. Kui sõitis, pidid inimesed kraavi keerama, ka koormatega. Kandis musta mütsi punase äärega. Nii kui mütsi nähti, põgeneti. Kasvult olnud keskmine, aga õige paks. Tahtnud kummardamist, tuli põlvili lasta ja põlvi silitada, kui seda ei tehtud- 15 vitsahoopi. Kalavenelased pole teda tundnud, läinud kohe neid peksma, aga need andnud ise Harpele hea keretäie. Salla esimene talitaja Triipstok olnud kange mees, käinud Harpega veski pärast kohut. Pangu kinni. “Ega tuul härra jagu ole?”- “Kui tuul minu maa pealt üle puhub, siis on ta minu. Lõpuks leppisid ära, kutsus talitaja mõisa, andis veini ja ütles: “Me oleme ikka mõlemad kaks kanget meest.”

 

Mitmeid legendaarseid lugusid räägitakse Tammiku mõisa ja tema valitsejate kohta. Paarsada aastat tagasi lasknud Tammiku mõisasaks oma toatüdruku ogadega varustatud tünnis mäest alla veeretada selle eest, et tüdruk oli kogemata karahvini lõhkunud. Tütarlapse hukkamiskohale Tammiku- Lammasküla tee ääres tekkis sellest peale allikas, mis praegugi tegutseb.

 

Tammiku Essn oli Riia kuberner. Peksnud inimesi koledalt. Aleksander II uidanud erariides, läinud Essenit noomima. “Mis see sinu asi on!” Ja andnud keisrile vastu kõrvu. See visanud oma labroki maha. Kuberner kohkunud, paluma. Keiser olnud armuline, lasknud ainult vahi alla võtta. Teine hommiku olnud surnud. Tegelikult põgenes Tammiku, elas veel kolmkümmend aastat. Teiste teadete järgi mõistetud surma. Vana sant maetud tema asemele Riiga. Toodi salaja Tammikusse. Elas kümme aastat klaveri majas. Mitte põllulegi pole läinud. Proua õiendanud üksi.

 

Kuberneriproua olnud väga kärsitu inimene. Pargist ajanud inimesi välja:” Mine ära, sa hirmus must inimene! Mine ära minu pargist, sa hirmus must inimene!” Kord kutsunud teenijatüdruku enda tuppa magama, et tema kardab üksi. Käskinud tüdrukul voodi ees magada. Kui hommikul näinud, et tüdruku pea olnud voodi ees oleval vaibal, kisendanud:”Oh sa hirmus inimene , kuidas sa julgesid oma pea panna minu vaibale!” Kui vihastas, trampis jalgu ja kiskus oma juukseid. Korra tulnud tahtmine Salla pargis kasvav Plettenbergi tamm Tammikusse ümber istutada. Lubanud 6000 kuldrubla. Keegi pole julgenud riskida. Kardetud, et Traksi mäest ei saa raske koormaga üles.

 

Suure grupi moodustavad need naljandid ja muistendid, milles pilgatakse mõisasaksu ja näidatakse talumeest kangelasena:

”Sallas oli puuduliku mõistusega Sant Juhan. Võtt kepi või käru järgi, mängind hobust. Oma sõiduga jõudnud Riia kuberneri lossi ette. Läinud kuberneri juurde, et tema on ka Tammikust, kus kuberneri päriskodu oli. Tema tahab koju minna, ei oska enam. Kuberner muidu mehest lahti ei saa, and siis oma vana mundri selga, käskind neli hobust tõlla ette panna. Sant Juhan tõlda. Igas postijaamas vahetatud hobuseid kuni Tammikuni välja. Postijaamas teatati, et kuberner tuleb: Kõik olnud väljas rivis. Kuller käis ees. Sant Juhan sõit kuberneri maja ette. Proua lüend käsi kokku. Juhan pist juoksu Väike-Tammiku poole. Käis viel kaua aega selle ülikonnaga”. (Hilda Sillaste 1908 Võhmetu, 1963)

 

Isekast kuberneriprouast räägitakse järgmist lugu: “1878.aastal ehitatud Tartu-Tapa raudteed. Noh, olid juba mõned rongid sõitnud, kui Tammiku proua mõtles ka Tartu sõita. Hakanud minema. Ei jõudnud veel ülesõidulegi, kui märkas, et rong läks. Hakanud siis karjuma:” Pea kinni! Pea kiini! Ma olen Tammiku proua.” (Aleksander Arumaa 68a.- Anne Miglai 15a. 1961).

 

Salla mõisas tehtud pisuhända. Poisid peksnud rehte ja tahtnud rukkeid kõrtsi viia, et nende eest viina saada. Neil olnud paha opman, see hulkunud iga öösi kõrtsi ja rehe vahet. Kui mõne posi rukkiketiga kätte saand, selle viind rehetuppa ja and 25 kepihoopi. Poisid pidanud aru, et teeme vanamehele pisuhända. Üks toond kodunt püksid, palaka võtt kepiga õlale, kepi otsa pand kaabu, et tulge appi, pisuhänd tuleb rukkeid võtma. Poisid jooksnud rehest bälja, ise karjunud: võtke pisuhänd kinni! Pisuhänd ise pand Laane kõrtsi poole. Kui saand opmani kohta, lüend opmani jalaga pikali. Poisid juoksnud järele ja igaüks, kes opmani kohta saand, see and jälle vardaga kõlaku. Pisuhänd üpand üle kraavi ja juest Peetla puele. Poisid tulnud tagasi, ise ütlesid:” Külla me andsike pisuhännale!” Opman old surmani ehmatand ja akand poisse paluma, viige teda ka rehe juurde. Poisid viinud. Aga opman ei julge enam rehe juurest mõisa juurde minna. Opmann lubanud kummalegi poisile toobi piiritust, kes teda mõisa saadab. Noja, poisid siis võtnud vardad õlale ja saatnud opmani mõisa. Taga teised poisid viinud vilja kõrtsi, saand viina. Sest saat põle opman tie piale enam ulkuma läind. Sie on nüid üks 200-300 aastat tagasi. Minu vanaisa oli ise siis nende poiste hulgas.” (anna Viirmann 69a.- Õie Rohtmaa 14a. 1960).

 

“Lasinurme parun sõitnud mööda maanteed. Külapoisid tahtnud parunit kimbutada. Heitnud lõõtsmoonikuga kraavi pikali. Kui parun mööda sõit, tõmmand lõõtsmoonikuga lorts-lorts-lorts.

Oh sa mu meie, kui hobused panid lõhkuma! Ennem ei peatunud kui mõisa seina juures. Parun oli imekombel ikka terveks jäänud.” (Adele Kaljuste 69a.- Liina Kink 16a. 1961).

 

“See lugu juhtus Mõisamaa mõisas, kus oli väga kuri kubjas. Ta ei olevat sallinud, et künnimehed hobused seisma jätavad ja ühtepuhku juttu ajavad. Võtnud ühe teomehe, kelle süüks arvas neid seisakuid, teiste juurest kündmast ära ja pannud teda üksinda kraavide peale hagu raiuma. Ent mees hakkas ikka jälle kupjale vingerpussi mängima. Võtnud ennast ihualasti ja hakanud kalps ja kalps üle kraavi hüppama. Künnimehed pidanud hobused kinni ja rääkinud omavahel, et nüüd on küll Villem lolliks läind, lähme vaatame, mis tal viga on. Kui teised künnimehed sinna jõudsid, hakkas Villem ruttu riietuma ja küsinud meestelt:”Noh, mis teil viga, et siia tulite?” Seda oli trehvand kubjas nägema ja ütelnud:”Oled kus sa oled, aga ikka kutsud oma vempudega künnimehed enda juurde ja viidad tööaega.” Seejärel pannud ta mehe teiste juurde kündma”.

(Kalle Pohlak- Albert Pohlak 1959)

 

Kihelkonna piires suuri talurahva ülestõuse ei toimunud. Siiski arenesid Mahtra sõja aegu ka siin talupoegade rahutused vastuhakkudeks.

7.juulil 1858.aastal algasid rahutused Emumäel. Mõisasulased nõudsid ristiku niitmisel väiksemaid tükke, pilkasid ja sõimasid härrat. Härra kutsus ühe sulastest, kes eriti ülbelt käitus, mõisa. See tuligi, kuid temale järgnesid ka teised, arvult 14, kõik kaigastega relvastatud. Muidugi ei julgenud nüüd mõisapolitsei vastuhakkajatega midagi ette võtta. 9.juulil saadeti haagikohtuniku juurde Paunküla mõisast ihukaardiväe uraali kasakate pooleskadron. E. v. Dehni ettekandes Eestimaa kubernerile 15.juulil 1858.a. on öeldud: “Kui ma korrarikkumise uurimise ja süüdlaste karistamise Emumäel lõpetasin, jätsin ma kasakad esialgu sinna. Pärast seda aga esines Moora, Pudivere ja Vinni mõisas abiteost keeldumisi ja ma olen slletõttu sunnitud Teie Ekstsellentsi alandlikult paluma kasakad kuni korra jaluleseadmiseni minu käsutusse jätta, sest mul ei ole ilma sõjaväeta võimalik seda paha vaimu lämmatada.”

Haagikohtuniku ettekandest ei selgu, kui ohtralt selle “paha vaimu lämmatamiseks” keppe tarvitati. Rahvamälestused kõnelevad, et soldatitega koos tulnud ka pasunakoor, kes peksu ajal mänginud, et muusikaga pekstavate karjeid lämmatada.

Emumäe sulaste vastuhaku üks peamehi oli Toomas Kirss, kes rahvamälestuste järgi niitnud vikatikannaga nii, et pool heina kasvama jäänud. Kui härra Toomale peale käratanud, tahtnud too härrat vikatiga lüüa. Teiste teadete järgi palunud moonamehed härrat, et see kirjutaks talupoegade elu kergendamise nimel keisrile. Aga Dehn ütelnud, et meie kirjad keisri juurde ei jookse. Siis Toomas Kirss tõmmanud vikati, et ma proovin, kas jooksevad või ei jookse. Dehn jooksnud ühe moonamehe taha ja karjunud: “Kelle vikat, see jääb hädassse.” Toomale mõistetud 50 kepihoopi. Tema pannud aga endale kõik püksid jalga ja veel mõisa küüniluku ette, keeranud selle kinni ja läinud niiviisi nuhtlust vastu võtma. Kui paruni käsul tahetud Tooma pükse ära võtta, löönud Toomas rinna ette ja hüüdnud:”Vene riigis niisugust seadust ei ole, mis lubaks lukku lõhkuda.” Härral polnudki siis midagi parata, käskinud anda Toomale pükste peale, aga Toomas ainult naernud, sest kepid ei teinud läbi pükste midagi. Tegelikult polevat Toomaski nii kergelt pääsenud: soldatid peksnud teda nii, et ta jäänud segaseks. Kuid ka nõdrameelsena ei jätnud Toomas parunit rahule: kord vedanud ta mõisa rukkid oma küüni, kord tapnud  mõisa nuumhärja.

 

19. sajandi keskpaiku Eestis levinud massilist väljarändamist Simuna kihelkonnas ei esinenud. Ometi kujunes siin 1860-ndail aastail üks Maa-Viru väljarändamiskeskusi. 7.juulil 1860.a. kogunesid kõik Tammiku taluperemehed mõisa teatega, et soovivad rännata Saraatovi kubermangu. Samal ajal saadeti kolmeliikmeline esindus Tammikust ka kihelkonnakohtuniku juurde. Kolm päeva hiljem ilmusid oma mõisniku juurde ka Võivere talupojad, kes tahtsid rännata Lõuna-Venemaale. Sama aasta 21.novembril oli Tammiku mõisas uus massiline kogunemine, kus nõuti otsekohe passe Venemaale minekuks. Kuigi kohtade ülesütlemise tähtaeg oli möödas, anti visa nõudmise peale talupoegadele ainult äraütlemistähed. Talupojad kaebasid mõisniku peale Simuna kihelkonna politseikohtusse, mille peale anti passid välja, kuid ainult 11 mehele. 1861.aastal läks Tammiku valla esindajana kaugele teele K. Rosenroth, kaasas 13 passi, et hankida kõigile vastuvõtuluba. Arhiivitoimikutest ei selgu, palju rahvast Simuna kihelkonnast tegelikult välja rändas. 1932.aastal kirja pandud rahvapärimuse järgi olnud Tammikust Kaukaasiasse ümber asumiseks ettevalmistusi teinud 22 talupoega. Kolm venda asunud teelegi, kuid needki pöördunud hiljem tagasi.

 

Virumaa talukohtade hinnad olid 19.sajandi lõpul küllalt kõrged. Nii maksid viie tiinu suurused popsikohad Salla mõisas 1300-1500 rubla, üks koguni 2000 rubla. 29 tiinu suurune talukoht 3600 rubla. “Pääle sellle maksab uus ostja vanale peremehele aastarendi tagasi ja kõik ehitusekulud, selle järele tuleb koht veel 200-300 rbl. kallim.” (“Olevik” 1894, lk. 690).

 

1905.-1907.aasta revolutsioon haaras ka Simuna kihelkonda. Avanduse valla talurahvas andis kollektiivse palvekirja selle kohta, et koolides õpetataks ainult eesti keeles ja kohtusse ning muudesse ametikohtadesse ainult neid määrataks, kes põhjalikult eesti keelt tundvat.

Tammikus võtsid talupojad mõisa metsad üle ja panid oma metsavahid ametisse. Kui jaanuaris madrused Tammikusse jõudsid aeti kõik 20-60-aastased mehed vallamajja kokku. Suuremaid karistusi pole olnud. Ainult paar meest saanud peksa ja üks saadetud Arhangelski kubermangu asumisele.

Kärus olnud suuremaks ülestõusule õhutajaks Juhan Kukk, kes olnud määratud mahalaskmisele, kuid pääsenud põgenema. 1906.aasta 18.jaanuaril said kolm Käru meest Salla vanas kasakate majas peksunuhtlust: Johannes Vilberg ja Kaarel Neibaum 50 hoopi, Mihkel Birnbaum 35 hoopi.

 

Oktoobrirevolutsiooni sündmuste illustratsiooniks olgu siinjuures katkend ajalehekirjutisest (“Maatamees” nr. 66, 21.detsember 1917): “iO.skp. jõudis Tallinnast mõisade ülevõtmise komando siia. Kõige pealt võeti Salla mõis üle ja anti mõisatööliste hoole alla. Salla mõisale järgnes Käru mõis. Nüüd töötavad võõrandajad teistes Salla valla mõisades ja loodetavaste jõuavad nad oma tööga jõuluks lõpule. Ülevõtmine sünnib igal pool rahulikult ja täies korras.

Aktiivsem tegevus Oktoobrirevolutsiooni ajal arenes Salla vallas, kus loodi umbes 20 mehest koosnev Punakaardisalk. Salka kuulusid Käru mõisa moonamees Kaarel Kivistik poegade Eduardi ja Augustiga, sama mõisa töölised Aleksander  Neuhaus (Riives), Eduard Kangur, vennad Villem ja Johannes Nuudi, Salla mõisa töölised Johannes Teppan, Eduard ja Johannes Kukk, talusulased Johannes ja Jaan Kull, käsitöölised Eduard Valk Avanduselt, Kärner Mäistest, Anu Edrust jt. Punakaardi organiseerijaks oli Tammiku metsavahi poeg August Staak ja valla töörahva saadikute nõukogu kassapidaja Johannes Spiegel. Salga asupaigaks oli maantee äärne mõisa valitsejamaja.

15.veebruaril 1918 jõudis Sallasse Tartu poolt taganev Punakaardi salk umbes 40 mehega. Samal päeval ründasid punakaartlased Sallale lähenevat valgekaartlaste voori ja võtsid kõik 20 meest vangi ning paigutasid nad viinavabrikusse vahi alla.

20.veebruaril jõudis Sallasse suurem valgete üksus, kelle ees oldi sunnitud taanduma. Lahingus langes punakaartlane Oja Emumäelt. Ülejäänuud punakaartlased taandusid Peetla rappa ja liikusid sealt Simuna teele. Ometi õnnestus valgetel arreteerida mitmed punakaartlased, kes esialgu Koila mõisa, aga sealt edasi Kiltsi mõisa viidi, kus nad mõisa küüni ääres maha lasti.“

 

Esimese maailmasõja, revolutsiooni ja Kodusõja keerises oli Simuna kihelkonnas rindel langenud või tagalas tapetud üle 150 mehe.

 

Teoorjusega võrdselt rõhus rahvast viinaorjus. 19.sajandi kolmandal veerandil polnud Simuna kihelkonnas veel ühtegi kauplust. Lähim pood oli siis Väike- Maarja lähedal Müürikul. Sajandi lõpul olnud kihelkonnas üks pood, aga 43 kõrtsi. Ajaleht “Sakala” kirjutas 6.augustil 1888 Simuna kihelkonnast, et kõrts ümbrusele väga halvasti mõjub, inimesi laostab ja kirikule ning palvemajale teotuseks on. 1893.aasta “Valguse” 17. numbris kirjutati: “Laekvere külas asus kaks kõrsti (mõlemad ühe saksa jagu), aga tänavu tehakse kahest üks. Enne saadi kahest kõrtsist natukene peale tuhande rubla renti, aga nüüd ühest ligi kaks tuhat rubla. Et Laekvere kõrtsi elu kõrgel järjel seisab, on juba tuttav.”

Ajaleht “Olevik” kirjutas oma 1894.aasta 27.numbris: “Simunast. Siin käskis politsei kordnik hiljuti kõrtsi õhtul kella 10 ajal kinni panna. Kõrtsmik tahtis ka seda teha, aga üks purjus mees pani kangeste vasta. Meie kordnik on tubli, kohusetäitja mees, kes ümberhulkujaid, vargaid ja joodikuid oma pääd ei lase talitada vaid nad kohtu kätte nuhelda annab. Soovida oleks, et valla tublimad mehed ühel nõul kõlbmata liikmed teiste valdade eeskuju järele kodumaa pinnalt minema saadaks. Kui asi niiviisi edasi läheb ja noorsugu kõrtsielu läbi ikka enam nurjatusse langeb, siis peame kord 100 aastasel priiuse pühal häbiga oma rahva elu pääle tagasi vaatama.”

Sama aasta “Oleviku” 38.numbris teatati, et Salla valla täiskogu tegi 6.septembril otsuseks üksteistkümmend kahtlast inimest Siberisse saata. Tubli ja auus tegu! Ainuke abinõu nende vähendamiseks. Ja seda kardavad ka need mehed kuulsin ise, kuidas üks, kelle vend äraantavate hulgas on, et ärasaatmine “nii liigutav olnud, et vere keema pannud”.

1896.aastal teatati “Olevikus” Simuna kihelkonna K. kõrtsi põlemisest ja soovitati rahval palvekiri ülemustele teha, et kõrtsi mitte enam üles ei ehitataks, mis suurema hulga soov olevat.

1912.aasta “Kodu” iseloomustab Simuna kihelkonda järgmiselt: “Kõige vagaduse peale vaatamata on joomine Simunas õige suur. Monopol  ja kolm õllepoodi joodavad rahvast ega lase tal kurku kuivaks jääda. Mehed ütlevad: “Kui sa viina ei võta, siis pole sa mees ega kõlba ka meeste hulka. “ Tänavu pidid aga “mehed” oma kõige suuremaks kurvastuseks kuulma, et kroonu viinapood kinni pandakse. “Kudas, pagan, nüüd pulme ja varrusid pidama hakata? ütlevad nad päid vangutades.”

Kõrtside sulgemise järel levis massiliselt koduse viina pruulimine. Ajalehes “Vaba maa” avaldati 31.juunil 1919 väike sõnum: “Sest saadik kui paremate ja suuremate aparaatidega kartulist “hansat” on hakatud ajama, langeb elutilga hind. Hansa järele lõhnavaid mehi on sagedasti avalikkudel pidudel näha, ning elutilk on omale jälle asukoha võtnud perekonnapidudel. Viinatarvitajate üteluse järele olla külades poole toobi hansa hind 60 marga pealt 20 margani alanenud.

 Miilitsavalitsusel on korda läinud kätte saada hansavabrikuid, mis oma 15-20 ämbrit “tulevett” võivad ööpäeva jooksul valmistada. Nii siis edeneb mõni tööstusharu õige jõudasti meil Eestis.”

 

Viinakurat ei kimbutanud ainult talurahvast, vaid ka saksu: ”Koila mõisas elas üks suur krahv härra von Poppen. Ta teenis ka sõjaväes ja oli üldse selline suur nina, aga ka suur joomakaru. Enne surma hakkas ta koledasti jooma. Ta jõi maha nii oma kui ka varastatud raha. Iga kord, kui ta jõi varastatud rahaga viina või õlut, jooksis jook vuntse mööda maha. Kõrtsmik aga ütles naerdes:”Kuule krahv või kindral, kui sa nii palju jood, hakkad pärast surma kodukäijaks.” Ja nii sündinudki. Pärast surma hakkaski kindral mööda küla käima. Ta liikus ratsa, nii et kannused kõlisesid. Inimesed hakkasid teda kartma ja mõni palus veel tema eest jumalatki. “(Marie Ennus 1907-Viive Ennus1947 1960).

 

Kogu kihelkonna suuremaks ja arhitektuuriliselt huvipakkuvamaks kõrtsihooneks oli Simuna teeristil paiknev kahe sammasfassaadiga ehitis. See 11 sambaga hoone oli unikaalne kogu Eestimaa ulatuses. Taolised kõrtsihooned asusid veel Koerus ja Kuivastus, kuid Simuna kõrtsi peeti kolmest kaunimaks. Puust kõrtsihoone otstes paiknesid kivist hobusetallid: Avanduse küla poolses otsas sakste tall, Rakke poolses tiivas talurahvatall. Kõrts suleti Esimese maailmasõja ajal.

Siis asutati siia teemaja, mis tegutses 1923.aastani. Samal aastal ehitati endine kõrts meiereiks ümber.

 

Simuna kõrtsiga oli seotud ühe Eesti miljonäri, Rakke lubjatehase ja mitme teise ettevõtte omaniku Karl Kadaka karjääri algus. Kadak oli pärit Käru küla metsavahi perest. Ainsast koolitalvest oli ta enamik aega puudunud, juba varakult nugadega ja muu pudi-padiga äritsenud. Simuna kõrtsi rentinud ta Kadiküla rätsepa Jüri Seideli käest laenatud 200 rublaga. Et Kadaka tegutsemisaeg Simunas langes kokku Simuna kiriku ümberehitusega 1885-1886 ja et ehitusmehed suured viinasõbrad olnud, voolas töömeeste raha Kadaka taskutesse. Räägitakse, et mitu töölist olnud ehituse lõpetamise järel nii paljad, et pidid Kadaka käest kojusõidu raha paluma. Simuna kõrtsi teenistusega ostis Kadak Rakke lähedale talukohad ja Jaola külast Kärsa mõisale kuulunud lubjaahju. Kadaka loomulikust ärimehe vaistust, tema kirjaoskamatusest, ihnusest, laiskusest ja muust on rahva hulgas liikvel anekdootlikke lugusid.

Simina kõrtsis olles lisanud ta viinale kord-korralt rohkem vett juurde, vastavalt sellele, kui vinti kõrtsiline jäänud. Simunas mänginud külapoisid talle vingerpussi: määrinud kõrtsi aknad vankrimäärdega ära. Hommikul Kadakas tõusnud üles ja vaadanud, et alles koidab. Maganud edasi. Tõusnud jälle- ikka koidab. Olnud nii laisk, et ei viitsinud välja vaatama minna. Lõpuks tulnud siis ikka üles, teinud ukse lahti ja näinud, kuidas inimesed tulnud heinamaalt lõunale.

 

Oma kihelkonnaarsti sai Simuna alles 1892. aastal. Varem 1856. aastast alates saadi arstiabi Rakke lähedalt Lammaskülast, kus dr. O. L. Hoffmann üksi teenidas peale Simuna ka Väike- Maarja, Koeru ja Järva- Jaani kihelkonna rahvast.

 

 

III Kultuurilugu

 

Esimesed teated rahvahariduse kohta ulatuvad 17.saj. lõppu, mil Simuna kihelkonnas olevat paljud mõistnud lugeda. 1760-ndail aastail olnud kihelkonnas üks kool. 19. sajandi esimesel poolel oli kihelkonda asutatud juba 14 rahvakooli. 1840.aastal oli Simuna kihelkonnas 10 kooli 493 õpilasega, Väike- Maarjas samal ajal 4 kooli pisut üle 100 õpilasega ja Koerus 3 kooli 100 õpilasega. Samal ajal olid Simuna kihelkonnas kõigi koolide juures veel pühapäevakoolid.

 

19. sajandil Simuna kihelkonnas eksisteerinud rahvakoolide asutamisajad on toodud järgnevas tabelis:

Avanduse

1838

Salla

1839

Venevere

1840

Rohu

1840

Tammiku

1840

Käru

1842

Koila

1842

Piibe

1845

Lasinurme

1849

Selli

1850

Mõisamaa

1852

Rakke

1855

 

Kihelkonnas oli kehtestatud kord, kus 7-10- aastased lapsed õppisid kodus, 10-13- aastased lapsed käisid 3 või 4 päeva koolis ning 13-16- aastased pidid käima 1 päev nädalas kordamas.

Koolimajade seisukorrast ei saa andmete puudulikkuse tõttu täit selgust, kuid juhuslikudki teated kõnelevad, et koolimajadeks tarvitati sageli elamiskõlbmatuid hooneid. Tammiku kool asus aastakümneid endises kõrtsihoones ja alles 1886. aastal, kui vana oli lastele kaela kukkumas, ehitati mõisa abiga uus koolimaja. 29. mail 1885 avaldas “Eesti Postimees” muljeid Eestimaalt: “... koolimajad on sääl ka väga puudulises korras. Uniküla koolimaja on aga kõigest 4 sülda pikk ja 2 lai noh mis võib seal tubli koolmeister töötada, ja koolmeistri palk on kõigest 60 rubla!...”

 

Kui 19. sajandi keskel oli Lõuna- Eestis juba 18 kihelkonnakooli, siis Põhja- Eestis ainult Simunas.

Simuna kihelkonnakool kujunes tähtsamaks koolmeistrite ettevalmistamise õppeasutuseks Põhja- Eestis, aga siin said hariduse ka paljud teised ametimehed. 1863.aastaks olid kihelkonnakoolis õppinud 247 last, neist 31 koolmeistrit, 9 köstrit, 5 mõisavalitsejat, 3 kirjutajat, 4 aidameest, 3 taluperemeest ja 180 ametimeest maal, linnas ning mõisateenijat. Õppijate hulgas oli olnud ka 12 tüdrukut.

Üks teinegi Simuna kooli kasvandik sai kuulsaks õhuvallas. 1897. aastal Mõisamaa külas sündinud Richard Tomberg lõpetas 1923. aastal kodanliku Eesti ja 1926. aastal Prantsusmaa kõrgema sõjakooli. Aastatel 1930-1940 oli ta Eesti õhukaitse ülem. 1940. aastal anti talle Nõukogude kindralmajori auaste. 1940-1941 oli ta Punaarmee 180. laskurdiviisi komandör, 1942-1956 Frunze- nimelise sõjaväeakadeemia õppejõud.

Samaaegselt õppis Simunas ka eesti rahvakirjaniku Oskar Lutsu noorem vend Theodor Luts (sündinud 1896) kelle elutööst kaasmaalased samuti vähe teavad. Pärast õpinguid Tartu ülikoolis tegutses ta küllalt edukalt tantsuõpetajana. Õppinud Pariisis ja Berliinis filmikunsti, rajas ta 1927. aastal “Tartu filmiühingu”. Aastail 1927-1932 laskis ta “Siirius- Filmi” ja “Th. Lutsu Filmiproduktsiooni” nime all välja rea filme: “Noored kotkad”, “Vahva sõdur Joosep Toots”, “Noorsõduri esimene päev”, “Kas tunned maad”, “Gaas! Gaas! Gaas!”, “Ruhnu” jt. 1932. aastal kutsuti ta “Suomi Film O.Y.” teenistusse. Neli aastat hiljem oli ta juba “Suomi Filmi” peaoperaator. Pärast II maailmasõda siirdus Theodor Luts Brasiiliasse.

 

Esimesed teated kooliraamatukogudest on 1919. aastast. “Vaba Maa” (19. VI 1919) kirjutas: “Simuna õpetajaühisus pidas 15.skp. koosolekut. Võeti vastu kihelkonna lastepidu aruanne ning jagati sissetulek pidust osavõtjate vahel.