Salla küla mainitakse juba 13.saj. Taani hindamisraamatus. Salla on tänavküla tüüpi asula. Sajandeid oli kasutusel maakasutusviis, kus terve küla maad olid jaotatud ainult mõneks põlluks. Iga põld ja heinamaa omakorda siilutati vastavalt talude arvule. 1930ndate aastate lõpus oli Sallas 12 talu, külas elasid veel vallasekretär, valla käskjalg, konstaabel, kooliõpetajad, poepidaja, rätsep, õmbleja, kingsepp, kellasepp, kuduja, pagar. Külaelanike arv võis olla umbes 90-100 inimest.

Salla mõisa juurest Mäistesse pöörduva tee ääres toimus 21. veebruaril 1918 kohaliku punakaardisalga ja Eesti rahvaväe vahel lahing. Vangilangenud kuus punakaartlast viidi Kiltsi, kus nad mõisa küüni juures maha lasti.

Salla mõisa (saksa k Sall) on esmamainitud 1479. aastal. Mõisa peahoone on kahe-korruseline baroksete sugemetega varaklassitsistlik ehitis, mis pärineb tõenäoliselt 1770–test aastatest, arhitektiks arvatakse J.H.B. Waltherit. Enne maareformi kuulus mõis Ernst Alexander von Harpele. Alates 1921.a. on majas asunud kool. 1997.a. toodi vanast Salla vallamaja ruumidest mõisa üle ka külaraamatukogu.

Huvipakkuv on looduskaitse alla kuuluv Salla mõisa park. Mõned aastad tagasi kasvas pargis maakonna vanima puuna Plettenbergi tamm, praeguseks on põlispuu hävinud.

Arheoloogiamälestistena kuulub riikliku kaitse alla kaks kultusekivi Salla küla lõunaosas Emumäe veerul. Nendest ühe, Liukivi kohta on kujunenud tava, et iga võõras, kes Liukivi juurde satub, peab sealt liugu alla laskma. Liulaskmisest on kivisse tekkinud märgatav jälg. Salla vallakoolis õppis näitleja Olga Teetsov. II maailmasõja ajal oli siin koolijuhatajaks Eesti teeneline õpetaja Rudolf Reiman. Salla Traksil asub Salla toornahavabrik.

Nõukogude perioodil paiknes siinkandis Salla sovhoos, mille peasuunaks oli tõuveisekasvatus, liha ja piima tootmine.

Lasinurme mõis, mis oli piirkonna vanim ei ole kahjuks säilinud. Mõis on kuulunud Lautingshausenitele, Stackelbergidele. 19.saj alguses elas mõisas umbes 150 inimest. 1849.a. asutati kohaliku mõisniku poolt Lasinurme rahvakool. 1929.a. ehitatud Lasinurme 3-klassilise algkooli hoone on säilinud ja praeguse omaniku poolt korrastatud.

Ka Emumäel asus mõis. Teada on 1858.a. toimunud mõisasulaste vastuhakk Emumäel. Sulased nõudnud niitmiseks väiksemaid ristikutükke. Korrarikkumise uurimiseks ja karistamiseks saadeti Paunküla mõisast Emumäele tsaari ihukaardiväe uraali kasakate pooleskadron. Soldatitega saadetud kaasa ka pasunakoor, kes peksu ajal mänginud.

Nimetatud sündmust kajastavad tänapäevani rohked rahvapärimused, kus peakangelasena esineb Emumäe teomees Toomas Kirss. Oma lapsepõlveaastaid Emumäel kirjeldab näitekirjanik Hugo Raudsepp mälestustekogus «Minu esimesed kodud».

Koila on muistse Pudiviru lõunapoolsemaid külasid. Küla piirkonnas oli enne kuivendamisi hulk karstiallikaid ja kurisuid, paar sajandit tagasi töötanud külas 3 vesiveskit.

Kaaveret mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt 1479.a. Siitkandist läks ka muistne sõjatee üle Pedja jõe.    

Mäistes asus kohalike inimeste mälestuste järgi kõrts.