Rakkes olla 1957. aastal üles kirjutatud üks vana lugu Kalevipojast ja Vanapaganast.

Saavad nood Emumäel kokku ja peavad kahekesi nõu minna üheskoos Must­veest kala tooma.

Tehtud! Vanapagan läind kodu, tuond kolmevakase koti, hakanud minema üle heinamaa otse Pedja piale. Noh, saand Ped­ja jääre. Jõgi suur. Kalevipoeg hüpand üle. Vanapagan ei oska ujuda, ei jäksa hüpata. Üeld:

"Mine sa Riasvere kuusiku, heida sinna magama. Ma lähen tuon Emumäält kive ja tieme silla piale."

Vanapagan juost kodu, vott käru, läind Emumääle. Ladund kuorma piale, aga äkki hakand müristama. Oh, kardab väl­ku. Vanapagan pist juoksu, vott kärunüeri pihku. Saand Kärusse Liivaaugule. Noh, kuorm läind vasta kivi. Kuorm ümber. Va­napagan höigand appi mehi:

"Tulge appi, viime kivid Pedjale, tieme silla piale!"

Äh, mehed lüenud kääga!

"Mine, rumal, tieme silla piale, siis Riiamaa mehed varastavad meie hobuse­varsadki ära, hobustest pole rääkidagi."

Vanapagan läind, moeld, mis nüüd teha. Lüend kääga:

"Käige kuradile! Kus seda ja teist! Ma lähen hoopis Jõhvi kaudu ringi. Tehtud!"

Ja sild jäigi tegemata, kuni 1910. aastal tsaarivalitsus oli nii kange, et Käru miestest huolimatta tegi silla piale.

 

Nüüd võib igaüks minna vaatama: Liiva­augu põllul on Vanapagana kivikuorm ja Rias­vere kuusikus on vana Kalevipoja säng, kus ta magas.